Sky Plus versus Ookami
Kirjutas Peeter
|
02. Veebruar, 2012
Tegelikult ei kutsunud üks Eesti populaarsem eraraadio Sky Plus meie klubi judos välja. Ülemöödunud nädalal käis selle raadiojaama hommikuprogrammi reporter Kertu Jukkum hoopis tutvumas meie klubi tööde-tegemistega ja osales judotrennis, et end proovile panna ja selgeks saada, milles seisneb judo populaarsus. Olime valimistanud korralikult ette varahommikuse treeningu, et Kertu proovile panna. Kuna meil puudus teadmine, mis kehakaalu Kertu kuulub ja missugune on ta kehaline (sportlik) ettevalmistus, olime tema jaoks vastasteks kohale kutsunud judokad erinevate saavutuste ja erinevates kaalukategoorias (alates 44- 60 kg). Treeneri valikul sai ta oma treeningpartneriks selle aasta A- klssi Eesti meistri Caris Helena.
Judotrennis tegi ta veel kahel korral otsereportaaži Sky Plusi hommikupogrammis, kus jagas oma muljeid treeningust ja tutvustas pisut 25.-26. veebruaril toimuvat rahvusvahelist judoturniiri Tallinn Judo Cup 2012. Kes soovib täpsemalt teada, mida tennis tehti, võib seda järelkuulata http://www.skyplus.fm/podcast/podcast_order.php?type=kertu&;style=xml (Kertu judotrennis vol 1 ja 2). Samuti võib vaadata videolõiku http://www.youtube.com/watch?v=ZUE-cDfnNIU& , kuidas Kertu otseeetris reportaaži tegi.
Loodame, et Sky Plusi noor ja hakkaja reporter õppis treeningul üht-teist kasulikku ning et ta ei kasutaks õpitut teiste saatejuhtide peal!
Peale treeningu oli Kertu ka nõus meie kodulehe lugejale meenutama oma koolielu, jutustama enda tööst ja jagama mõtteid spordist ning noortest inimestest.
Millega sa kooliajal tegelesid peale õppimise?
Armastasin kohutavalt lugeda ja kirjutada ka. Mäletan, et kui kodutöö nägi ette kirjandi kirjutamist, siis ma kirjutasin neid mitu tükki – enda ja paari klassikaaslase eest ka. Kunstikoolis käisin ka mõned ajad.
Kas sul hobidega tegelemine ei seganud õppimist või vastupidi?
Ma ei mäleta et oleks seganud, olin nelja-viieline ja pühendasin ikka päris palju aega ka õppimisele. Pealegi Jõgeva lähedal, kus üles kasvasin, polnud väga palju võimalusi klassikalises mõttes hobidega tegelemiseks. Erinevate huviringide ja trennide valik oli suhteliselt piiratud. Samas, kas seda just hobiks pidada saab, kuid palju sai sel ajal aega veedetud õues teiste laste ja noortega – korvpalli mängides, metsas ringi uidates, küpsetades või kasvõi triitoneid püüdes.
Kui sa praegu mõtled kooliajale, mida sa oleksid teinud teisiti (õppinud rohkem, teinud enam vigureid vms)?
Õppisin üle keskmise hästi ja vigureid tegin ka üle keskmise palju, seega võib selle osaga tagantjärgi mõeldes rahul olla. Ainus, mida oleksin pidanud rohkem tegema, on trenn. Mul on kahju, et ma juba sel ajal spordis võlu ei leidnud, kuid teisalt, parem hilja kui mitte kunagi.
Oled õppinud sotsiaaltööd. Missugused on Eestis kõige suuremad sotsiaalsed probleemid?
Alustasin tegelikult haldusjuhtimise õpinguid ja lõpetasin riigiteadused, kuid siiski sotsiaalteaduste osakonnas ja näiteks valikainetes hälbiva käitumise sotsioloogia oli mu vaieldamatu lemmikaine ülikoolis. Suurimad sotsiaalsed probleemid on meil laialt levinud alkoholism ja aina suurenev narkomaania. Ülemäärane alkolholi tarbimine on sotsiaalne norm, millele pööratakse häbiväärselt vähe tähelepanu. Narkootikumidega tundub ka, et vähemalt iga teine noor on midagi juba proovinud ja pigem vaadatakse viltu sellele, kes ühegi narkootikumiga sinasõprust teinud pole. Sealt algavad veel väga paljud meie ühiskonnas värvi andvad probleemid.
Kuidas sinust sai raadioajakirjanik?
Saatus viis mind ülikooli ajal kokku raadios töötava Ülari Maariga, kes rääkis oma tööst. Automaatselt igast huvitavast ametist vaimustuvana leidsin, et raadiotöögi oleks ilmselt üks mu lemmikamet, teadmata tegelikult, mida see töö endast kujutab. Peagi oli Ülari aga programmidirektoriga kohtumise mulle kokku leppinud ja seal ma olingi. Mõned kuud hiljem alustasin uudiste toimetajana, hiljem Neljast Seitsmeni saatejuhina ja nüüd juba mitmendat aastat Sky Plus hommikuprogrammi reporterina.
Mis sulle selle töö juures kõige enam meeldib (või ei meeldi)?
Olen tänu oma reporteritööle sattunud kõige uskumatumatesse kohtadesse, sekelduste juurde ja inimeste keskele. Olen käinud kassi opereerimise juures, langevarjuga hüpanud, kodutuga pudeleid korjanud, helikopteriga vasturünnakut teostanud jne. Nüüdseks pea 300 erinevat kohta, aega ja inimest. See on mind meeletult arendanud ja näidanud elu kõige kirkamaid värve erivariatsioonides. Minu töö juures pole ühtki asja, mida ma ei armastaks.
Sinu kõige huvitavam, naljakam moment, mis sul eetris olles on juhtunud. Ja vastupidi. Kõige raskem, rumalam, ebameeldivam olukord eetris olles?
Nalja saab pea alati. Käisin näiteks kalateraapiast reportaaži tegemas, kus kaladest ja teraapia kasulikkusest ma rääkida ei saanudki, sest vanni ronides ma vaid kiljusin. Siiani tundub mulle vähe õõvastav see tunne, kui ligi 300 väikest kala nahka näksivad. Teine kord on aga pidurdamatud naeruhood mind tabanud ja eetrisse jõudnud vaid kõkutamine, korra juhtus seda uudiseidki lugedes. Seda, et heebel jääb peale ja eetriväline jutt eetrisse jõuab, on ka vahel ette tulnud.
Keeruline on siis, kui isiklikus elus on rasked ajad ja eetris tuleb olla 100% positiivne, anda endast parim. Kuldreegel ütleb, et kui vanaema ära sureb, peab raadiotöötaja unustama töö ajaks isikliku elu ja olema eetris see, keda temalt eeldatakse. See on roll, mida tuleb täita olenema kõigest muust.
Mis paneb sind tegema ekstreemseid asju?
Ilmselt on see mingisugune sõnulseletamatu vajadus, mis paneb tegutsema. Ma pole kunagi midagi ennasthävitavat korda saatnud, kuid teatud kogus adrenaliini tekitab tunde: ma elan. Pealegi on hea ajakirjanik see, kes räägib ja kirjutab sellest, mida omal nahal on kogenud.
Sinu suhted judoga (esmane kokkupuude ja mida sellest arvad)?
Minu esimene kokkupuude oli väga põnev. Mulle meeldib selle ala puhul kõik need põhimõtted, millele judo on üles ehitatud ja samas see, mil moel see lapsi ja noori vormib. Distsipliin, kohusetunne ja teiste austamine – need on ühed olulisemad märksõnad lapse kasvatamise juures. Olen veendunud, et judot harrastavad noored ei löö aega surnud Viru keskuses, suitseta kanepit ega tee koolist poppi. Nad on enesekindlad, mõistlikud ja edasipüüdlikud inimesed. Kuigi suures plaanis pole vahet, millise spordialaga laps või noor tegeleb, oluline on, et ta on füüsiliselt aktiivne.
Mida õppisid esimesest judotreeningust ja mida arvad sellest, et kui tüdrukud tegelevad judoga?
Õppisin, et judo harrastajad on erakordselt kiire reaktsiooniga ja muidugi enesekindlad. Paari võtet sai ka proovida, kuid nagu treener Rain ütles: “Ohtlikust olukorrast päästavad siiski vaid kiired jalad.” Ehk siis ühe tunniga saab teha ehk pisut tutvust alaga, kuid ilmselgelt nõuavad õpingud ja treeningud aastate pikkust pühendumust.
Judo kui tüdrukute spordiala on mu meelest sama hea, kui mistahes spordiala. Olenemata soost, soovitan igal noorel leida ühel või teisel moel füüsiliselt ja vaimselt arendav hobi.
Esikoha võitsid Christiine SALLO, Katrin MÄGEDI, MarkusVANATOA, Markkus Olaf MILLEND ja Mattias ROOTALU.
Ehkki meil ei läinud kui eelmisel aastal, oli rõõmustamist küllaga. Kui etteruttavalt võtta kaks päeva kokku, siis suuremad põhitegijad olid klubi neiud-noorikud. 
